Kevadel kui Rowan Handknit Cotton pärale jõudis teadsin kohe, et midagi ma sellest kindlasti teen. Et suurteks asjadeks mul praegu aega ega õieti ka tahtmist pole siis õnneks on lapsed veel seda mõõtu , et nende kudumid liigituvad minu jaoks väikeste asjade alla. Kuna tütar Ghete on aastaga niipalju kasvanud, et ühtegi suvist kampsunit enam selga passitada ei õnnestunud siis alustasin tema kampsunist. Silme ees olid värvid mida kindlasti tahtsin kasutada ja enamvähem ka mudel. Kindel oli see, et vajadus on pikkade varukate ja pepu soojas järele, kõik muu arenes töö käigus. Millegipärast kipub minuga nii olema, et hakkan suusakampsunit tegema ja välja tuleb peokleit. Enamvähem nii ka seekord:) Poja Marko kampsunit alustades püüdsin kramplikult meeles pidada, et vajadus on lihtsa ja igapäevase kehakatte järele. Saab näha kas see aitab.
Paha tuju ja rahutu olemise leevenduseks tegin paar ehete komplekti. Tuleb välja, et see mõjub rahustina kõige paremini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar