Kohtumispaika ei tohi muuta.

Et kõik ausalt ära rääkida siis tuleb alustada sellest, et möödunud hooajal oli meil kombeks korra kuus kokku saada, käsitöö uudised üle vaadata ja läbi arutada, seejärel pisut kohvitada, niisama lobiseda ja maailm ära parandada. Peale kolimist pole me seda rohkem korraldada saanud, sest suvi tuli vahele ja ruumi on ka väga napilt, mis on peamine põhjus. Möödunud neljapäeval aga korraldasid kallid käsitöösõbrad aga iseenesliku kokkusaamise. Päev algas sellega, et Eveli tuli oma ajakirjadele järele ja kui me olime jõudnud mõne minuti lobiseda saabusid Vardamoor koos Eleni ning tema väikese pojaga ja nad vahetasid kohad. Olime jõudnud mõnusasti end sisse seada, ajakirjad ja värvikaardid laiali laotada kui uksest lendas sisse Tiina ja maandus oma harjumuspärasele kohale vardad peos. No küll meil siis ikka oli vadistamist, tavakunded kergitasid ainult kulme ja kehitasid õlgu ja ma mõistan neid kui nad seda virrvarri päris hästi ei mõista. Seejärel tuli Vardamooril keegi tuttav ja meie maja hea haldjapaar Kristin ja Anu. Ega ma ei saagi päris hästi aru kuidas me kõik ikka ära mahtusime.Tööinimesed Kristin ja Anu ei saanud kahjuks pikemalt pidama jääda aga eks nad tee selle mõnel järgmisel korral tasa. Eleni pojake kes on väga rahulik ja kannatlik laps hakkas lõpuks märku andma, et tal on ka omad soovid ja arusaamad lõbusast olemisest, millepeale Vardamoor ja Elen end minekule seadsid. Seejärel piilus uksevahelt sisse Muhv ja siis algas meil kinda kokkuvõtmise õpetlik paartund. Loomulikult sinna juurde kohvi , saiakesi, värvikaarte ja maailma lappimist. Mingil hetkel avastas Muhv, et laps vaja lasteaiast ära tuua ja lasi varvast. Kui Tiina kella viie paiku end minekule seadis andis ta teatepulga üle Terjele. Mis nii viga tööd teha, sõpru maja täis ja aeg läheb lennates. Ma ikka ei väsi imetlemast oma suurepärast töököhta. Ega väga palju neid kohti just pole, kus saad kududa ja palgatööd korraga teha ja veel sõpradega mokalaata ka pidada.
Kõigile suur tänu selle toreda olemise eest ja nii nagu sai räägitud järgmisel neljapäeval jälle.
Kohtumiseni!